16.jaanuari hommik. Kell on 7.00. Taagepera lossis virguvad unised haridustehnoloogid, et vastu minna teadmisi täis päevale. Hommikusöögilauas kohtab äraseletatud näoga inimesi – kes on kohanud lossihärrat, kes öö veetnud jope kaisus, kes eelmise õhtu tegemistest veel õhinas.
Nimelt saabumise päeva õhtul ootas haridustehnolooge ees üllatuslik ja põnev töötuba – kohale oli kutsutud Psühhobussi nime alla koondunud Tartu psühholoogiatudengeid, kes tutvustasid eesrindlikku tehnoloogiavidinat – Oculus Rift prille. Interaktiivse psühholoogia-alase eksperimendi käigus oli võimalus sukelduda kolme virtuaalmaailma – hõljuda Islandi maalilises loodudes ja mängida pallimerega. Tugevama närvikavaga haridustehnoloogid said adrenaliiniportsu kätte ameerika mägedel sõites. Huvilistest puudu ei olnud!
Töise päeva alguseks toimunud tutvustusring näitas, et meie hulgas on väga palju huvitava taustaga inimesi: lauljaid, agronoome, zootehnikuid, üliõpilasi, turvamehi, poemüüjaid jt.
Ingridi juhendamisel võtsime ülevaatamiseks võrgustiku tegemised. Kes kui palju on midagi teinud, kuskil osalenud, midagi uut loonud. Eriti tublid saavad premeeritud reisiga Educa messile, nii et tuleb tööd teha 🙂
Mõttevahetuse käigus kutsus Inga üles kõiki, kes on rakendanud VOSKi, oma kogemusi jagama, sest, nagu ütles Birgy: ” Euroopa vajab meie abi! See, mis meie jaoks on tavaline, ei ole seda paljude teiste jaoks mitte”.
Järgmiseks arutlesime teemal, mis on haridustehnoloogide koostegemiste eesmärgid, mida me üksteisele tähendame, mida anname. Ühiselt otsisime, milliseid uus tegevusi võiks HT võrgustik pakkuda. Välja käidi mitmesuguseid põnevaid ideid, näiteks töövarjuks olemine, IT-firmade külastamine, äpikogumike loomine jne.
Päeva põhilektorid Marina Kurvits ja Jüri Kurvits astusid meie ette kella 11.30 paiku ning tõstatasid küsimuse: Miks laps ei taha koolis käia, aga tahab õppida? Väiksed lapsed tahavad ise tegutseda, mitte õpetajat kuulata. Gümnaasiumis on asi juba vastupidi. Miks? Kuidas õpetada nii, et lapsel oleks rõõm õppimisest ja ka õpetajal huvitav?
Üheks võimalikuks lahenduseks on õpistsenaariumid, mis võiksid aidata õpetajaid oma töö planeerimisel. Õpistsenaarium on õpisisust vaba nn alus, millest lähtudes saab õpetaja oma tunnile loova ja kaasaegse sisu anda. Sissejuhatuseks anti kuus tööülesannet, toimus tõsine arutelu, püstitati huvitavaid probleeme, pakuti leidlikke lahendusi. Lisaks kapaga head huumorit (meenutame õpetaja Kutti, õpetaja Leidat jne).
Et omandada vilumus koostada õpistsenaariume, harjutasime nende loomist oma koolituspäeva näitel (vaata näidet), seejärel lõime ise õpiloo (vaata sedagi).
Õhtusöögilauas pealtkuulatud vestlused sisaldasid lausekatkeid: “Väga asjalik!”, “Oli huvitav päev”, “Oh, ma olen täiesti tühi suurest mõtlemisest”, “Keeruline, kuid ideel on jumet” jne.
Hoolitama väsimusest jätkus rahval tahet kaasa lüüa kohaliku tähtsusega orienteerumismängus, mille tulemused äratasid kirgi, kuid loodetavasti rahunevad need peagi ja annavad meile põhjuse teha uusi asju veel paremini kui enne, otsida uusi mõtteid ja lahendusi veel innukamalt kui kunagi varem!
Sest Taageperas on koos parimad. Igas mõttes.
Kokkuvõtte kirjutas Airi Aavik Virtsu Koolist