
Vasakult paremalt TADA tarkade raamatute ja pliiatsi meeskond: Elyna Heinmäe, Marek Frohlich, Kerstin Kööp, Heddi Reinsalu ja Kaire Kollom
Kuidas sündis mõte TADA targa pliiatsi projekti käivitamiseks?
Kaire: Et kõik algusest peale ausalt ära rääkida, siis “süüdi” on Heddi. 2023.aasta kevadel saatis ta mulle ühe veebipoe lingi, kus talle jäid silma sobilikud digivahendid. Mina uurisin selle veebipoe kaupa lähemalt ning leidsin sealt TADA targad raamatud ja pliiatsi. Võtsin ühendust nende tootja, Slovakkia ettevõtte Geniuso https://www.geniuso.sk/tarkpliiats esindaja Marek Frohlichiga – nad olid meiega koostööst väga huvitatud ning nii see alguse sai.
Elyna: No ja Kaire on ka “süüdi”, sest tema on meie suur juht ja õpetaja ning tegelikult selle TADA projekti hing, kes meid motiveeris ja kes omab TADA protsessist head ülevaadet. Võib julgelt öelda, et TADA on tema lapsuke
Kas ja kuidas on teie tegu võimalik kasutada eeskujuna teiste haridustehnoloogiliste projektide loomiseks?y
Elyna: Peab olema suurem pilt silme ees. Meie jaoks oli selles projektis oluline Eesti õpetaja ja Eesti laps. See ei olnud äriprojekt vaid tudengiprojekt, mille käigus meie tudengid õppisid ja kogesid, kuidas teha koostööd ettevõttega ning mis on sisuliselt need tegevused, mis viivad lõpptulemuseni ja on määrava tähtsusega.
Kuidas jagunesid teie rollid selles projektis?
Kaire: Eks neid rolle oli projektis erinevaid. Algul olin natuke nagu hingehoidja, hiljem jagasin seda rolli Elynaga.
Teha tuli kõike – olla juhendaja üliõpilastele, olla meeskonnaliige meie nelja seas ja koostöiselt, et vajalikud tegevused läbi arutada ja kokku leppida. Tuli olla kommunikatsioonispetsialist ja meie tegevusi erinevates meediakanalites jagada. Tuli õpetada tehnoloogia kasutamist (salvestusstuudio kasutamine, audiofailide töötlus jne). Tuli suhelda välispartneriga.
Heddi: Muusikaga seotud küsimused olid minu kanda. Milline on muusika, mis aitab keelt ja kõne omandada? Kuidas laulda, kuidas mitte laulda? Millise ulatusega võiks olla meloodia, et seda saaksid laulda ka lapsed?
Kerstin: Tegelikult me olime ikkagi üks tiim, meie rollid olid meeskonnana vahendada üliõpilaste ja ettevõttevahelist koostööd, planeerida, plaane järgida ja vastutada. Üksikult olid meil tõesti erinevad rollid, sest vastutasime erinevate valdkondade eest. Lisaks eestikeelse sisu loomisele, toetasime üliõpilasi ka õpiürituste korraldamisel ja õppematerjalide loomisel.
Milliseid takistusi tuli ületada ja kuidas te need lahendasite?
Kaire: Peamiste takistustena tooksin välja ajaraamides püsimise ja loodud sisu kvaliteet. Ajaraam kippus kvaliteeti mõjutama, aga siin me allaandmist ei teinud. Seetõttu tuli nii mõndagi ümber salvestada ja uuesti salvestada…
Tarka pliiatsisse loodud sisu (riimid, tekstid jne) pidid olema faktiliselt korrektsed, keeleliselt ja grammatiliselt korrektsed ja parima kvaliteediga.
Elyna: Ma arvan, et tudengite jaoks oli palju taipamist ja tunnistamist – mida ma oskan ja mida ma ei oska ning kas ma olen valmis seda tunnistama ja midagi ette võtma.
Sama tundsime ka juhendajatena. Mul näiteks ei tule riimid nii hästi välja kui Kairel või mul ei ole nii ilusti kõlav jutustaja hääl kui Kerstinil, aga mulle väga meeldis tudengite tõlgitud tekste täiendada ja aidata neid eestistada ning panna Eesti konteksti ja kultuuri tekstidesse sisse.
Töö käigus taipasid ka tudengid, et kui ta ühes asjas ei ole võib-olla nii hea, siis tuleb seda tiimiliikmetele öelda ning mingi teise olulise tegevuse leidma.
Nii me siis neid riimimeistreid ja helifailide lõikajaid kombineerisime ja vahetasime. See oli alguses pigem väljakutse, aga projekti lõpus ikkagi edu valem ka. Justnagu oskuste vahetamine.
Kerstin: Olen nõus, et ajaraam oli selline, mis hoidis kogu aeg kätt pulsil, sest see ei olnud ju ainuke asi, millega me tegelesime, ikka muu elu läks ju ka edasi. Seega tuli ette, et ka nädalavahetusel istusime stuudios ja salvestasime või siis tegime koosolekuid õhtul hilja, kui lapsed juba magasid. Aga ma arvan, et hea eesmärgi nimel olid need ebamugavused kõike seda väärt.
Kas kasutasite uusi tehnoloogiaid või meetodeid, mida varem ei olnud proovinud?
Heddi: Üliõpilaste jaoks oli uus kogemus BFM professionaalses helisalvestusstuudios laulude sisse laulmine.
Elyna: Võibolla neid tehnoloogiad ei saaks nimetada uuteks, aga projektis osalenud tudengitest enamus ei olnud neid lahendusi päriselt ise proovida ja kogeda saanud. On suur väärtus, kui saad oma õpingute ajal teha nö päris asja.
Ehk et kui targa pliiatsi ja raamatu tootja saadab ligipääsu oma failidesse ja me hakkame seal toimetama ning siis näeme, kuidas ühest ingliskeelsest lausest saab ilus eestikeelne riim, siis on see eduelamus. Ja see riim on vaja stuudios sisse lugeda ja salvestada. Ja pärast veel natuke lõigata ja siis pliiatsisse lõpuks lisada. See ei ole meie projektis osalenutele igapäevane töö. Nad ei loo selles projektis sisu, mida nad tavaliselt oma erialaainetes loovad. Aga see on kogemus kogu eluks, et sa tead ja oskad oma sellest projektist saadud teadmisi ning oskusi ka mujal valdkonnas rakendada.
Kas töö targa pliiatsiga on teid inspireerinud looma uusi ideid või projekte?
Kaire: Ideid on mitmeid. Ka Geniusoga jätkame koostööd, sest lisaks TADA raamatutele on targal pliiatsil veel rohkelt võimalusi. Lisaks on tänu sellele koostööle ja TADA tarkadele raamatutele teoks saanud pilootprojekt Tallinna Haridusameti ja Insplayga, millele loodame sel aastal koolide kontekstis jätku. Vaata siit: https://haridus.insplay.ee/blogs/ajaveeb/manguline-keeleope-tallinna-lasteaedades-tada-pilootprojekti-kogemused-ja-opetajate-tagasiside
Elyna: Meile väga meeldib ettevõtetega koostööd teha ja mõned mõtted on juba saanud uue algatuse selle TADA projekti pealt. Me näeme, et tudengid väga ootavad ja tahavad selliseid projekte, sest nii ei jää õpingud ainult targaks teooriaks, vaid jõuavad praktiliste lahendusteni.
Millist nõu annaksite teistele, kes soovivad sarnaseid tulemusi saavutada?
Kaire: Minu soovitus on hästi läbi mõelda kõik tegevused, mis tulemuse saavutamiseks vaja on teha ning panna neile ka ajaraam. Muidugi tuleb nii tegevustes kui ka ajaraamis teha muudatusi, aga need on ikkagi hea silme ees hoida.
Heddi: Tuleb koostööd teha inimestega, kellega sul on sarnane vaade ja väärtused. Sädeinimesed, kes selles projektis juhendajatena kokku said, saavutaksid edu igas olukorras
Elyna: Kui tahta tulemusi, siis peabki fookuses hoidma eesmärki – teha head asja. Me arvestasime ise ja selgitasime ka ettevõtetele (neid oli meil projekti lõpuks tegelikult kaks), et tegemist on tudengiprojektiga ning mängureeglid on pisut teised. Töötasuks on ainepunktid, mis tähendab palju sisulist tegevuste eesmärgistamist, mõtestamist, arutelu.
Kerstin: Jah! Nägemus peab olema ja usk, et sünnib hea asi. Pole ju mõtet hakata tegema asja, millesse ise ei usu. Rõhutaksin ka ajaraami ja eesmärkide olulisust.
Tooge välja kõige meeldejäävamad hetked selle protsessi jooksul?
Kaire: Minu jaoks oli kogu protsess meeldejääv, täis nii suuri rõõme kui ka väljakutseid ja takistusi. Kõige suuremat rõõmu valmistasid üliõpilased, kes südamest panustasid. Ning loomulikult – need hetked, kui saime esimest korda kuulda tarka pliiatsit eesti keeles rääkimas ja laulmas!
Heddi: Kui lapsed kuulsid TADA raamatust oma isa või enda häält, siis see suur rõõm ja muidugi ka seos – et ah seda me siis lindistasimegi!
Elyna: Meie imeline eesti keel. See, kuidas tudengitega sai kommentaariumis mõtiskleda, mis sõna sobib või ei sobi ja kas me üksteise kommentaaridest saame ikka ühtemoodi aru. See virtuaalne itsitamine, kilked ja elevus, kui tuli õigeid ja sobivaid sõnu leida, oli päris vahva.
Kerstin: Stuudios heli salvestamine. Ja seda siis suuremas seltskonnas. Võis end pooleks naerda; “Teeme uuesti!”, “Teeme uuesti!”, “Ütle uuesti!”, “Oot, ma hingasin valel ajal!” Ja muidugi see, kui esimest korda tõesti tuligi eestikeelne tekst pliiatsist. See oli vägev tunne
Kaire: Oleks häbematu, kui ma ei mainiks meie meeskonda. Ehk võtame juba natuke loomulikult, et oleme üksteise jaoks olemas ja teeme midagi koos. Nii et see ühine teekond koos “minu inimestega” on olnud suurim rõõm.
Kas projekt muutis teie arusaama haridustehnoloogia rollist hariduses?
Elyna: Selles osas ei muutnud, et ma olen jätkuvalt veendunud, et päriselu saab rohkem ülikooli tuua ja ülikoolis tehtav on reaalse mõjuga ühiskonnale. Haridustehnoloogia võimaldab seda arusaama täna ja kohe tudengiteni viia ning seda kogemust neile ka pakkuda. Pigem veenas see projekt mind jätkuvalt, et see on võimalik ja andis ka meie tudengitele tunnetuse, et tema teadmistel ja oskustel on väärtus ja mõju ning seda saab rakendada kohe, mitte alles 3 aasta pärast peale ülikooli.
Kerstin: Ma ütleks ka, et pigem ei muutnud, sest selline vahend toetabki õppimist ja me teadsime juba ette, millised võimalused sellel on.
Mida ootate haridustehnoloogialt tulevikus, tuginedes sellele kogemusele?
Kaire: Minu ootus on, et ettevõtted tuleksid uusi lahendusi luues praktikute juurde, olgu selleks siis ülikool ja üliõpilased või siis õpetajad. Meie kogemuse pealt võin öelda, et projektis osalejad, kellest paljud on tulevased või praegused õpetajad, said kogemuse, et parimad lahendused sünnivad koostöiselt ning et neis kõigis on see, mida on vaja ühe hea haridustehnoloogilise lahenduse loomiseks.
Kerstin: Jah! Olen nõus! Erinevaid lahendusi on “turul” palju, aga kas see sisu on ka õpetlik? Kas ta on kooskõlas riikliku õppekavaga? Kuidas seda on võimalik kasutada õppetegevustes? Kas sellele lahendusele on loodud ka toetavad õppematerjalid või mängude kirjeldused? Õpetaja ei pea alati kõike ise välja mõtlema, tema elu on võimalik selliste lahenduste väljapakkumisega kergemaks muuta.
Ja tegelikult ootaks ka seda, et kui me näeme, et kuskil on mõni väga hea toode, mida on võimalik õppe eesmärgil kasutada, siis ettevõtted oleksid koostööst huvitatud.