Oluline on, et keegi ei tunneks end digimaailmas üksi
Heily Epro-Volmer
Digitehnoloogia on koolis ammu igapäevane, kuid selle mõtestatud ja asjatundlik kasutamine ei sünni iseenesest. Selle taga on inimesed, kes oskavad kuulata, toetada ja näha suuremat pilti. Haridustehnoloog Heily Epro-Volmer Harkujärve Põhikoolist on üks neist, kelle töö ei paista alati esmapilgul silma, kuid kelle mõju on tunda kogu koolipere igapäevas.
Digihuvi kui loomulik algus
„Mind on alati paelunud digimaailm ja võimalused, mida digivahendid klassiruumis pakuvad,“ ütleb Heily. Huvi tehnoloogia vastu tekkis tal ammu enne seda, kui ta üldse teadis, et olemas on haridustehnoloogi amet. Ta uuris omal käel erinevaid digikeskkondi ja katsetas neid oma õpilastega, soovides mõista, kuidas tehnoloogia saab õppimist päriselt toetada.
Kui Heily avastas, et on olemas amet, mis ühendab pedagoogika ja tehnoloogia, sai talle kiiresti selgeks, et see on just tema koht. „See tundus loomuliku jätkuna sellele, mida ma juba tegin ja millesse uskusin.“
Koroonaaeg kui murdepunkt
Kui rääkida suurimatest edulugudest, viib Heily meid koroonaaega. „Enne distantsõpet oli meie koolis õpetajaid, kes digivahendeid pigem pelgasid,“ meenutab ta. Distantsõppe periood tõi aga kaasa suure muutuse – kõik õpetajad pidid paratamatult digikeskkondadega sina peale saama.
Heily roll selles protsessis oli toetav ja järjepidev. Ta korraldas koolitusi, oli kolleegidele igapäevaselt abiks ning püüdis luua tunde, et keegi ei jää oma murega üksi. „Oluline oli, et inimesed ei kardaks küsida. Aja jooksul kadus tunne, et ‘ma ei oska’ või ‘see pole minu jaoks’.“
„Kui ma seisan kõrval, hakkab kõik tööle“
Igapäevatöös on Heily nii õpetajate kui ka õpilaste jaoks kindel tugipunkt. „Olen alati olemas, kui midagi ei toimi,“ ütleb ta lihtsalt. Sageli piisab sellest, et ta seisab kolleegi kõrval – ja tehnika hakkab justkui iseenesest tööle.
Sellest on koolis sündinud ka väike nali „haridustehnoloogi aurast“. Kuid huumori taga on teadmine, et abi on alati lähedal. Lisaks tehnilisele toele jagab Heily uusi ideid, korraldab koolitusi ning hoiab õpetajad kursis digimaailma arengutega. Klassijuhatajana katsetab ta koos õpilastega erinevaid lahendusi, õppides ja avastades koos nendega.
Tehisintellekt – hirmust tööriistaks
Tehisintellekti tulek tekitas alguses õpetajate seas palju küsimusi ja ka kartusi. „See tundus paljudele tundmatu ja hirmuäratav,“ tunnistab Heily. Tänaseks on olukord muutunud – hirm on asendunud uudishimu ja praktilise kasutusega.
Õpetajad on mõistnud, et tehisintellekt ei võta õpetaja rolli üle, vaid aitab igapäevatööd lihtsustada, ideid luua ja aega kokku hoida. Heily jaoks on oluline, et TI kasutamine oleks teadlik ja mõtestatud, mitte pealesurutud trend.
Väikesed sammud, suured muutused
Kõige rohkem rõõmu pakuvad Heilyle need hetked, kus algselt kahtlev õpetaja jõuab iseseisva ja kindla digivahendite kasutamiseni. „Need väikesed sammud on minu jaoks väga suured võidud,“ ütleb ta. Julgus proovida, eksida ja uuesti katsetada on märk sellest, et hirm on asendunud enesekindlusega.
Muutuste hirm ja selle ületamine
Suurimaks väljakutseks peab Heily inimeste hirmu muutuste ees. Lahendusena nimetab ta kannatlikkust ja järjepidevust. „Kui inimesi ei sunnita, vaid toetatakse, tekib julgus ise proovida.“ Tema hinnangul on haridustehnoloogi töös kõige olulisemad empaatia, hea suhtlemisoskus, tervikpildi nägemine ning valmisolek ise pidevalt õppida.
Tunnustus, mis tuli üllatusena
Tunnustuse saamine oli Heilyle ootamatu. „Mul polnud aimugi, et mind on kandidaadiks esitatud,“ ütleb ta. See teadmine on tema jaoks suur au ja soe kinnitus, et tehtud tööd on märgatud. Samas annab see ka uut motivatsiooni edasi tegutseda ja areneda.
Pilk tulevikku
Tulevikus soovib Heily jätkata õpetajate ja õpilaste toetamist ning olla kursis haridustehnoloogia arengutega. Tema soov on, et haridustehnoloogi roll oleks koolides veelgi nähtavam ja väärtustatud – mitte ainult probleemide lahendajana, vaid arengu suunajana.
Lõppsõna
„Mind inspireerivad inimesed,“ ütleb Heily lõpetuseks. Nende huvi, rõõm ja eduelamused annavad jõudu jätkamiseks. Kui keegi saab tänu haridustehnoloogi toele uue oskuse või julguse, on see tema töö suurim väärtus. Heily lugu kinnitab, et haridustehnoloogia keskmes ei ole mitte seadmed, vaid inimesed.